Turvavarustus

Igal aastal saab Eestis surma ja vigastada mitmeid mootorrattureid. Paljudel juhtudel oleks õnnetuse tagajärjed olnud kergemad, kui mootorratturid oleksid kasutanud korralikku ja õiget turvavarustust.

Mõningatel juhtudel aga oleks õnnetused jäänud hoopis toimumata, kui autojuhid oleksid mootorratturit õigel ajal märganud. Eredavärviline, taustast erinev helkuritega varustatud motoriietus vähendab liiklusõnnetusse sattumise ohtu tunduvalt.

Lisaks kaitsvale funktsioonile liikluses on turvavarustusel veel ilmastikuolude eest kaitsev funktsioon. Korraliku turvavarustuse kasutamine võib ka halva ilmaga sõidu meeldivamaks muuta. Seevastu külmetavate ja märgade käte-jalgade puhul halveneb liigutuste koordinatsioon, mis ei mõju liiklusohutusele hästi. Ka sooja ilma korral soovitaks lisaks kaitsmetekomplektile kasutada tuult mitteläbilaskvat riietust. Paljud mootorratturid, kes sellest ei hoolinud, on vanemas eas hädas liigesevaludega.

Korralik motoriietus pole odav, ka võib selle soetamine vahel rohkem aega võtta kui mootorratta ost. Kõigest sellest hoolimata aga tasub tehtud investeering ja kaotatud aeg ennast tulevikus igati ära.

Teadmiseks, et eelmise aasta lõpus võeti vastu seadus, kus eksamineeritav peab kasutama nõuetekohast turvavarustust (nõuetele vastav ja sobiva suurusega motokiiver, mootorratturi saapad või muud kinnised hüppeliigesekaitsega saapad, mootorratturi kaitsekindad, vähemalt põlve-, õla- ja küünarliigesekaitsmed.

http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13055136

Meie koolil on õpilastele kasutamiseks erinevas suuruses motokiivreid, eraldi kaitsmeid, nii nahk- kui tekstiilmotojopesid, mootorratturi kindaid ja saapaid. Enamus varustusest on vihmakindlad. On ka pealkantavaid vihmariideid. Varustuse kasutus koolitusel on tasuta. Pilt

Kuigi praegune liiklusseadus nõuab mootorrattaga sõites ainult motokiivri kandmist, on enamus mootorrattureist aru saanud, et lisaks peale, on ka teisi kehaosi, mis kaitsmist vajavad. Paraku mitte kõik. Väiksem osa mootorratturitest (loe mootorrattaga sõitjatest) saavad sellest aru alles peale esimest korralikku kukkumist, kui sõna otseses mõttes on ise „omal nahal“ kogenud, et teksad, nahk ja kondid kuluvad asfaldil libisedes väga kiirelt. Seal saadud haavad seevastu paranevad aga väga visalt.

Lisaks eelmainituile on veel mõned üksikud, kes ei kannaks isegi kiivrit, väitmaks selle olevat puht isikliku asja. Ju siis pole neil vahet, kus nad oma ajusid hoida kavatsevad, kas peas või asfaldil.

Rääkides mõne sõnaga turvavarustuse arengust, peab tõdema, et see on oma arengu poolest kuni tänaseni teinud läbi vähemalt samasuguse täiustumise kui mootorratas ise.

Enne II Maailmasõda ei kuulunud mootorratturi varustusse tavaliselt muud kui kaitseprillid ja tagurpidi pähetõmmatud sonimüts. Edumeelsemad kandsid ehk lenduri nahkkiivrit, pikka nahkmantlit, kindaid ja säärikuid.
Peale sõda hakati üha enam kasutama sõjaväelendurite vormiriietust ja saapaid.

Peatselt lisandus ka pead kaitsev poolmunakujuline kiiver. (Võidusõitjad kasutasid kaitsekiivrit juba 30-ndatel aastatel.) Riietust on aegade jooksul mõjutanud ka rock-staarid ja filmid. Lühikesed nahkjoped said Läänes väga populaarseks peale aastat 1954, filmist „The Wild One“,  kus mootorratturist peaosaline Marlon Brando, seda kandis (pilt). Sellest ajast kuulub nahkjope paljude mootorratturite n-ö kohustuslikku varustusse, omades tihti erinevaid täiendusi kettide, embleemide, kirjade jne. näol.

70-ndatel aastatel tulid kasutusele juba näokaitsega e. visiiriga kiivrid. Nende materjal oli tol ajal aga küllaltki vastuvõtlik kriimustustele ja tegi seetõttu öise sõidu raskeks.
90-ndatel lisandusid eri värvi nahkkombinesoonid ja kriimustustele vastupidavad kiivrid, süsinikuga tugevdatud veekindlad kindad, erinevatest materjalidest ventileeritavad, eemaldatavate kaitsmetega ja helkuritega varustatud turvariided jne. Külma ilma puhuks elektrisoojendusega kindad, kombinesoonid, mis kõik küllalt kallid, kuid see-eest efektiivsed.

Kokkuvõtteks võib öelda, et turvavarustus peaks olema: hästi kaitsev, funktsionaalne, arvestamaks ilmastiku ja sõidutingimusi, suurusele vastav, võimalikult silmatorkav, helkuritega varustatud, nõuetelevastav, vastupidav, kerge, hea ventilatsiooniga ja kergesti hooldatav.